Näitus “Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood...“

Klient: Tartu Kunstimuuseum
Asukoht: Eesti Rahva Muuseum
Aeg: 04.04–08.09.2024
Kuraatorid: Anna Pravdová, Ph.D, Joanna Hoffmann ja Kristlyn Liier
Graafiline disain: Valter Jakovski / Ruum 414
Näitusearhitektuur: Neeme Külm, Kadri Villand / Valge Kuup Studio
Prototüüpimine ja teostus: Valge Kuup Studio

Fotod: Berit Teeäär

Neeme Külm näitusearhitektuuri loomisest: Sürrealism kui omaaegne kaskaad jaatusele.

Kuidas kujundada sürrealistide näitust, mille kunstiteosed on omal ajal pea peale pööranud kunstiajaloo tagatubasid? Rahvast hullutanud rahvusromantismile omane kunstikäsitlus tekitas sürrealistides valenoote, kõlas kõrvus kui katkine klavessiin. Valik meile – kas vastanduda või samastuda näitusekujunduses neile, kelle maailmast osasaamise viis oli kui üks suur kultuure ja mõttevoole kaasav sulatusahi? Tulemuseks materjalisulam ideedest, mida uurida ja vormida, painutada, selle otsa veel automatism, aistingud ja grupitöö. Oleme Eestis. Eesti autoreid, keda nende õilishingedega kõrvutada, on ehk mõnikümmend. Meie sürrealismi jalajälje kese avaldus eelkõige luules. Millele siis tähelepanu suunata?

Mis on ühe rahvusvahelist koostööd hõlmava, mitme muuseumiinstitutsiooni kollektsioone sisaldava teemaanäituse kujunduse jaoks esmane? Mahutada teosed seintele, lisada pisut Max Ernstilikku värvigammat, suunata teostele valgus, seintele veidi kuraatorteksti ja tagada teoste turvalisus. Kindlasti tuleb avamine ja kõned, näitusele on tähtis leida oma vaataja, hästitoimiv haridusprogramm. Käsitletav ajaloo etapp on suur igas mõttes, kuid õnneks on me ümber kaasaegsed ja miks karta sada+ aastaseid kunstnikke?!

Tundub liiga esmane, turvaline mõte paisata kujundus segi, see oleks kui originaalitseda hullude seas. Näituse koht, ERMi vahetuvate näituste saal, on kui üleinimmõõtmeline tantsupartner, kelle ümber ei õnnestu käsi panna ega silma vaadata. Sisenedes uksest saali võtab sind vastu spordisaalile omane tühjus, hea algus ühele näitusele …

Esimene puuleht – kuidas avada ruum?
 
Iga näitusepind on oma iseseisva olekuga, sisenemisnurga ja akustikaga. Kõigil kohtadel on erinevad vajadused, oma publik, toimimise koreograafia. Kõigile muutujatele tuleb pühendada aega. Suures plaanis ei erine ühe näituse ettevalmistamine plaanitud perereisist – ühine sihtpunkt, eesmärk hoida asju lihtsana, jälgida eelarvet, olla nõus koostööks, ja mõnus peab ka olema. Tuli arvestada, et näitusel on kolm kuraatorit ja kaks teemakäsitlust.

Saaliga tutvudes tundus oluline leida võimalus siduda näitus lahti ruumist kui kohast, lasta tal omaette hingata. Vabastada ta ukseavade ja väljamõõdetud seinte kabariitide haardest. Kuidagi loomulikult tuli tahtmine suunata pilk ruumi keskele. Hea näitus hingab, tööd on nähtaval ja pole kurvalt. Kui näitus algab ruumi keskelt, kuidas inimesed sinna suunata? Laias laastus ei erine näitusekülastajate liikumisprofiilid ruumis üksteisest. Kuigi palju on juhuslikku ekslemist, saame seda teadvustades enamikke inimesi suunata. 
Kuraatorite tahe oli, et teoste paigutus järgib ettemõeldud lugu. Selline esitlusviis on väga sirgjooneline ja parajalt vastuolus teema endaga. See tähendas, et tuli minimeerida kaootiline ekslemine, mis on sürrealismile nii omane. Paras pähkel.

Teine puuleht – struktuur.

Süvenedes teemasse ja teostesse, mille koguarv lähenes kahesajale, selgus tõsiasi, et vajame rohkelt ekspositsiooniseinu. Kui tõsta skulptuurid nimekirjast välja ja jätta iga teose vahele meeter, kulgeb see saapanöör pea kolmsada meetrit. See on väga domineeriv asjaolu näitusekujunduse juures. Kui ehitada näitusesaali kakssada meetrit ekspositsioonipinda, poob see iga ruumi umbseks kitsaste koridoridega labürindiks.

Samas püsis soov suunata kujunduse kese ruumi keskele. Tagantjärgi tundub sürr, et liikumise loogika ilmutas end unenäos ja seda ruumis jäljendades osutus nägemus füüsiliselt teostatavaks. “Kese” ei tähenda siinkohal oluliste teoste kokku koondumist, vaid “keset” kui keskaegset linnasüdant, kuhu teed koonduvad. Viibides näitusel, avab kujundus oma loogika kõige selgemalt ristumiskohas. Sellist esitlusviisi saab rakendada suurel näitusepinnal ja oleks olnud patt seda mitte proovida. Kujunduse üks lihtne printsiip on, et ükski teos ei kinnitu üheselt muuseumi seinte külge, vaid kõigil on komponeeritud taust.

Kolmas puuleht – taust.

Tartu kultuuripealinna üks tunnusmõte on keskkond. See on paks teema, kus on suur oht iseendale jalga tulistada. Kunstimaailmas on valdav arusaam, et oleme oma tegemistes väga energiatundlikud. Eelarve sööb ekslusiivsuse, ekspositsioonimaterjale püütakse kasutada kokkuhoidlikult ja korduvalt, eelistades toiduahela lõppprodukte. Samas ei vähene soov silma paista – sisemine vastuolu. See näitus vajas midagi, mis ergutaks vaataja fantaasiat. Kuidas leida ekspositsioonile harjumuspärasest avaram vaatenurk? 

Stuudios prototüüpides jõudsime termokahaneva kileni. Olime seda ka varem katsetanud, kuid nüüd avanes võimalus võtta materjalist viimast. Selge, et seda ideed rakendades astume välja millestki harjumuspärasest. Avanes lai palett võimalusi läbipaistvast totaalse värvini. Kombineerides leidsime endi jaoks sobivad tonaalsused. Tuli lahendada väljakutse, kuidas kilesid omavahel siduda. Lõpptulemusega oleme ise vaat et kõige rohkem rahul. Kilede omavahel kokkusulatamine andis ootamatu tulemuse, tehnika ei allunud lõpuni kontrollile ja kuumutamisel hakkasid õmblused kui sürrealistide maailmas elama oma elu. Tulemus üllatas oma õrnusega. Et ekspositsioon asetus keraamilistele kiviplokkidele, oli mitmel põhjusel vajalik. Esiteks oli taotlus rõhutada kergust, samuti tuli lahendada tõsiasi, et seinad ei kaalunud pea midagi ning teoste turvalisuse huvides oli vaja neid raskustega fikseerida. Keskkonna jalajälge silmas pidades mahub see kujundus deinstalleerimisel kümnesse kilekotti ning materjal on ümbertöötlemise ettevõtetes väga oodatud kraam. Seinte liimkihtpuidust raamid elavad osadeks lammutatult läbi veel mitu näitusekujundust.

Neljas puuleht – teoste riputus.

Lihtne mõte nõeluda teosed seinapindade külge, osutus töömahukaks väljakutseks. Tavaliselt võtab näituseseinte teostus kaks kolmandikku ajast ja teoste riputus ühe kolmandiku. Meie kujunduses läks vastupidi. Väljakutseks ei olnud niivõrd teoste õmblemine seinamaterjali külge, vaid museaalidele kehtestatud turvanõuded. Enamasti on lahendus lihtne, teos ripub turvakruvidel, kuid mida paganat – kruvi on kiles! 
Abinõu oli ilus, kuid metsikult aeglane, iga teos sai endale personaalse turvaraketise. Selline funktsionalistlik lähenemine lisas kujundusele vaid sürreaalsust ja meile see meeldis. Omamoodi loogiline tundus luua skulptuuri eksponeerimiseks kivist postamendid. Kindel soov oli välistada veel ühe materjali lisamist ning nende väljanägemise kaootilisus mängis meie kasuks.
Seda, et üks näituse kujundus koondab endas nii palju tegevusi ja eripalgelist ülesehitust ei ole üllatav. Lõpuks saab määravaks ilus lihtne kujund, kunstiteosed on kui pärlikee selle kaelas.