Näitus “VENEZIA – merede kuninganna“ Lennusadamas. 
​Väljapanek Eesti ja Veneetsia sidemetest. 

Klient: Eesti Meremuuseum
Asukoht: Lennusadam
Aeg: 25.03–03.09.2023
Kuraator: Eero Epner
Graafiline disain: Stuudio Stuudio
Näitusearhitektuur: Neeme Külm / Valge Kuup Studio
Prototüüpimine: Kadri Villand / Valge Kuup Studio
Tootmine: Valge Kuup Studio

Näitusevaated: Anu Vahtra

Neeme Külm näitusearhitektuuri loomisest.

Millest saab alguse üks järjekordne katse tuua koju tükike kreemitordist nimega Veneetsia?

Minu tutvus selle vastuolulise linnaga on peidus kümnetes kohtumistes ja lahkumistes. See linn on ühtlasi õnn ja õnnetus, hoides endas kõike, mis on nii vastuoluline, nii läbilõikavalt inimlik, nii võlts, nii aus, nii eemaletõukav, nii paeluv, millisena ma iial suudan ühte linna ette kujutada.  

Tohutu teatraalsus – kõiges! Ülevoolav gooti- ja barokkarhitektuur, mis on kokku pakitud umbsetele kitsastele tänavatele. Lõputuna näivad kanalijõed, mis hullunud järjepidevusega langetavad ja kergitavad vett üle kallaste, mähkides märga kallistusse paleesid ja väljakuid. Seda kõike saadavad müüdid ja legendid, turistide hordid, õnneotsijad, armunud, sisserännanud, põgenikud, aktivistid, tuvid ja kohalikud.
​
Ja need kohvikud ja restoranid, lõputu arv butiike, rikkus kägistamas vaesust, kortse ja noorust. Tänavad täis uksi, rõdusid, kardinaid, lillepotte, tähistamisi, argisust, pesu ja prügi. Muuseumid segamini kirikutega, koopiad originaalidega. Tohutult palju ajalugu,  kunsti, muusikat, kirjandust ja teatrit. Püüa seda nüüd näituseks vormida!

Kohe alguses oli teadmine, et Eesti side Veneetsiaga läbi ajaloo on katkendlik. Siduvat osa tuleb hakata taasavastama inimeste mälestuste kaudu ning üksikutest esemetest, mida meie muuseumid omavad, saavad selle loo tagasihoidlikud tunnistajad, toimunu tõestajad.

Ekspositsiooni idee kuraatorid haakusid loovalt ja astusid meiega samasse paati. Näitusel esitatavaid teemasid ei saanud pakkida lineaarsesse narratiivi. Tekkis äratundmine, et edasiantav informatsioon avab end vaatajale nahalähedasemalt, kui see saab paiknema paljudel eraldiseisvatel stendidel, nö kildudel.

Kujunduse mõte on kui päevaraamat, mille lehed avanevad ükshaaval vaataja poole, pole tähtis millises järjekorras sa neid lehitsed. Soov ei olnud teha kunstinäitust. Eero Epneri loo jutustamise viis sobis selle ideega kui rusikas silmaauku ja tõdemus, et Meremuuseumi vesilennukite angaari sakraalsusesse sobituvad eraldiseisvad visuaalsed objektid kui nööbid pintsaku külge, andiski mõttele suuna.
Kujunduse arhitektuurne sümbioos sai lätte Veneetsia linna arhitektuurist ja seda ümbritsevast merest. Kuna eelnevalt oli teada, et Itaalia osa ehk põhiekspositsioon on jõuline, kandiline ja suuremahuline, siis Eesti osa sai teadlikult esitatud kammerlikes toonides, et olla paeluvalt tagasihoidlik, kuid mitte alandlik.

Inimesteta ei ole ka ajalugu. Soov oli teha Eesti näitus meile endile isiklikuks – läbi eestlaste silmade kogetu.

Kõik stendid said omanäolise ilme ja olid teadlikult kujundatud nii, et oleks tunda käsitöö hõngu, käepuudutust. Iga kahepoolne stend seisab kalmaarijalgu meenutaval metallist sõrestikul, mis on kui merest kaldale uhutud vanaraud. Materjali kogumine sai alguse Kopli poolsaare lõpus asuvatest vanametalli hunnikutest. Et jalad näeksid välja nii juhuslikud ja eriilmelised kui võimalik, keevitasid kombitsad kokku Kopli ametikooli metallitöö õpilased. Stendide alumine serv annab aimu veneetsa linna asukohast mere ja maa vahel, tõusu ja mõõna jälgedest hoonetel. Selline esitlusviis annab võimaluse pettekujutluseks, et objekt ei toetu põrandale, vaid hulbib vees. Jalgade külge kinnituvad paneelid on kui väljalõiked veneetsia arhitektuurist.

Kõigi stendide lõigetel on otsene seos Veneetsia palazzodega. Lõiked pärinevad kas gooti- või barokkhoonetes asuvatest laemaalide orvade arhitektoonidest, mis on tõestuseks itaalia arhitektuuri läbivast külluslikust joonest. Et saada aimu stendi proportsioonidest, visuaalist ja tekstiplokkide mahtudest kuni stendi stabiilsuseni välja, katsetasime Valge Kuubi stuudios koos Kadri Villandiga stendist loodud prototüübil läbi kõikvõimalikke propotsioone ja asetusi.

Stuudio Stuudio graafiliste disaineritega leidsime lahenduse, et iga tekstiplokk on kompositsioonilt veidi nihkes tsentriga, iga stend sai vaevumärgatava värvi alatooni. Stendide pindu katavad ja läbivad augud ning nišid, mis on kui majade orvad, kuhu asetuvad teosed. Iga stend on võtnud arvesse eksponaatide museaalseid eksponeerimisnõudeid ja külastaja vaatamismugavust.

Oli teada, et näituse ajal tuleb teoseid stendides vahetada, nii pidi arvestama muuseumite koguhoidjate ettekirjutustega iga teose puhul eraldi. Valguse üleküllusest ei saanud juttugi olla – kõigi teoste valgustus sai personaalse käejälje. Kujunduse üldmulje ei ole teadlikult lõplikult viimistletud. Soovisin, et see meenutaks ehitatavate hoonete skelette, teatridekoratsioonide taguseid, andes mõista, et küllusliku fassaadi taga on peidus inimlikud tragöödiad, võites aega kujutelmale, et kõik on inimlik ja isiklik, miski pole lõplik.